2.4.18

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz




MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932

19.3.18

VÉNUS KHOURY-GHATA. Les arbres qui savaient écrire sont partis



Puud kes kirjutada oskasid läksid ära
muutusid paberiks
nad loevad ilma prillideta hommikust ajalehte
ja söövad õhtust suppi tagasipööratud lehtedega raamatutes
kord aastas saadavad nad metsauudiseid
postiljon ajab ümbrikud segi
„ootan sind mu arm“ kordab sametpehme lõhega mandlipuu
„minu lunastust kehastab põõsalind“ kuulutab kääbuskirss
pilliroog kes peenelt sulge hoiab
lisab tindile lusikatäie roosivett ja joob siis kõik ühe sõõmuga ära

Quelle est la nuit parmi les nuits, 2004

28.2.18

CHRISTIE WILLIAMSON. Trouble




HÄDA

Häda on selles,
et ma meeldin sulle
ja sina mulle
ja kuna me seda ei valinud,
ei saa enam jätta valimata
toda häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et mina olen mina
ja sina sina
ja me oleme täiesti erinevad,
aga vahel tundume samasugused.
Häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et see, mis ma räägin, on tõsi
ja nii peabki olema,
sina oledki ainus,
kellele olen sellest rääkinud.
Häda mulle,
häda sulle.
Häda on selles,
et ma ei kao kuskile,
sest mu meelest võikski elada
ainult sinu pärast,
nii olengi ikka siin
ja tänan sind, et tõid
häda sulle
häda mulle.

Oo an Feddirs, 2014

4.2.18

CHARLES BAUDELAIRE. L'albatros




ALBATROSS

Albatross: see on suur merikajakas.
Sügavike kohal liugleb laev,
laeva kõrval merikajakad, ükskõiksed
reisikaaslased.

Siis lahutab meeskond meelt.
Üks püütakse kinni: nüüd seisab ta tekil,
heledad tiivad sorakil
nagu aerud.

Sinitaeva kuningas! Tiivuline rändur!
Kohmakas, armetu sandike.
Kas ta tõesti oli kunagi ilus?
Vaevalt küll.

Mingi koomiline koletis paterdab
mannetult laudade peal,
keegi mõnitab, topib noka vahele piipu,
keegi tuterdab järel, matkib sammu.

Kas tõesti ta – lendas?

Poeet ongi pilvede prints.
Kui möllab torm, ta tuuseldab ringi
kui tont. Teda lastakse vibust:
halb nali.

Siis seisab ta maa peal. Oi pagulane.
Ümberringi räuskamine, huilged.
Nende tohutute tiibadega
ei saa ju käia.


1859

26.12.17

LIYOU LIBSEKAL. Regrets as Long as Fishing Lines



KAHETSUSED PIKAD NAGU ÕNGENÖÖRID

Nägin unes, et oleme tehtud liivast,
mis niriseb merihuntide suust
(ja mulle meenus, et püüdsin kaks tükki Langanost);
ema loksutas meid maha ja me võtsime kuju,
siis köhis ta välja pronksist rõnga
ja vajutas selle meie kõigi otsaette,
siis, alates vuntsidest,
purunes ta merekarbikuhjaks,
peitsin nad oma juustesse
ja läksin rannajoone servani,
tahtsin anda talle rahu, teda õnnistada,
aga tükid sulasid päikse käes ära
ja mu rand jäi halliks ja sopaseks.

Bearing Heavy Things, 2015

28.10.17

CHARLES BUKOWSKI. Small talk




LOBAJUTT

tulin baaripukilt maha
ja läksin meeste vetsu.
selgus et vetsus
polnudki pissuaari
ainult üks kaaneta
peldikupott
ja poti sees paar
koledat junni.
püüdsin jalaga vett
peale tõmmata aga
hoob oli katki.
vaatasin kõrvale ja
kusin
tõmbasin luku kinni
läksin kraanikausi juurde:
dosaatoris polnud seepi.
keerasin kraani
lahti ja sealt
tilkus mingit külma
roostepruuni vedelikku.
paberist käterätte
polnud
ja peeglinurgast
oli suur kild
ära tulnud.

tulin vetsust välja
ja kõndisin tagasi puki juurde
võtsin istet.

„ei tea kas Valenzuela
teeb Dodgersiga
lepingu?“ küsis
baarimees.

„mul ükskõik,“
vastasin, „mulle
pesapall ei meeldi.“

„ah pesapall ei meeldi?“
küsis tema. „sa oled mingi
pede või?“

„oma arust mitte,“ ütlesin
mina. „anna veel üks
õlu.“

kui ta külmkapi kohale kummardas
oli mul au silmitseda ta
jämeda perse kannikaid.
valgete pükste hargivahe
juures oli suur kollane
plekk.

ta tuli pudeliga tagasi
kaksas korgi pealt ja
lajatas õlle mu ette
letile.

„kui pesapall ei meeldi
mida sa, mees, siis
vabal ajal teed?“
päris ta.

„keppi teen,“ vastasin mina.

„unistaja,“ ütles tema
võttis mu raha ja läks
kassaaparaadi
taha.

„tõsi seegi,“ vastasin.

arvan, et seda ta
enam ei kuulnud.

Sifting Through the Madness for the Word, the Line, the Way, 2002

23.10.17

EZRA POUND. Song of the Bowmen of Shu



SHU VIBUKÜTTIDE LAUL
Kutsugen, 4. saj e.m.a

Siin me olemegi. Nopime varajasi sõnajalavõrseid
ja arutame, millal küll ükskord koju jõuame?
Ken-nini hõim on meie vaenlane, sellepärast olemegi siin,
ega need mongolid meid ju rahule ei jäta.
Urgitseme mullast pehmeid sõnajalavõrseid
ja kui keegi ütleb „kodu“, jäävad kurvaks kõik.
Kurvad mõtted ja meel, kange kurbus, janu ja nälg.
Veel pole kindel, kas peame vastu, keegi ei saa sõpra koju lasta.
Urgitseme välja vanu sõnajalarootse.
Arutame: võib-olla saame siiski hingekuul koju?
Kuningakojas pole iial rahu, ega meidki rahule jäeta.
Meel on kibe, ja ometi ei saa me kodupaika tagasi minna.
Mis lilled praegu õitsevad?
Kelle kaarik see on? Kindrali kaarik.
Hobused, temagi hobused on väsinud. Ometi olid nad tugevad.
Hinge tõmmata ei saa, kolm lahingut iga kuu.
Jumaluke, tema hobused on tõesti väsinud.
Kindralid hobuste seljas, sõjamehed nende kõrval.
Hobused on hästi õpetatud, kindralitel elevandiluust
nooled ja kalanahksed nooletuped.
Vaenlane on väle, tuleb ettevaatlik olla.
Kui asusime teele, olid pajud kevadest lookas,
tagasi jõuame lumega,
pikkamisi liigume, janu ja nälg vaevavad meid,
meel ja mõtegi kurb, kes mõistaks meie südamevalu?

Cathay, 1915

15.10.17

SYLVIA PLATH. Words




SÕNAD

Kirveterad,
puu kõliseb löökide all,
ja kajad!
Kajad pagevad
keskpunktist nagu hobused.

Elumahl
voolab pisaratena, veena,
mis tahab taas leida oma
peegelpinda kivil,

ta mäsleb ja keerutab –
valge pealuu,
mida õgib umbrohi.
Aastaid hiljem
kohtan neid järsku teel –

kuivad ratsanikuta sõnad,
väsimatu kabjaplagin.
Samal ajal
valitsevad liikumatud tähed basseini
põhjas üht elu.

1. veebruar 1963

The Collected Poems, 2008

24.9.17

LAURA ACCERBONI. Ieri il bambino più alto



Eile pani
kõige pikem poiss
hambusse kivi
ja hakkas järama.
Ta näitas
oma emale
mida suudab suu
ekstreemsetes oludes
ja et hävinud kodu
on hävinud kodu.
Eile panid kõik kõige pikemad poisid
oma vaenlased nälgima
ja korjasid ruttu mänguasjad kokku.
Nad näitasid emadele
mis on kord
ja surnute distsipliin.
Siis lippasid
käsi pesema
ja uudiseid
kuulama
unelaulu vormis.

La parte dell’annegato, 2015

18.9.17

SØREN ULRIK THOMSEN. For hver gang vi sås



Alati kui teineteist nägime
mõnikord et kuulata eesti muusikat

ja vaadata lindude
väikeseid tõlkimatuid kirjamärke tuules

varisesid sinu luud mantli sees
jälle natuke sügavamale

aga kuna pilgud ja hääl
ja isegi sinu käed

hõljusid ikka õhus

on nüüd peaaegu sama võimatu
kujutleda et sind pole enam olemas

kui kunagi oli mõelda
et sa käid ikka veel Nørrebrol ringi.

Rystet spejl, 2011