28.7.10

TOR ULVEN. Sandstorm




















LIIVATORM

Kell on juba kümme tundi vanem. Kuumus
sulatab värviliste lindude silmad üles ja need voolavad
vaigust jõkke. Ebajumala öisel võrkkestal
sähvatab üks noova
ja paokil huuled suruvad end vastu viimast tõkestavat klaasi
nagu vihmamärjad tiivad kõrbes
kus õitseb välk. Üks rüüstaja näoga laps
mängib maailmapõlengu esimese sädemega.

Skyggen av urfuglen, 1977

26.7.10

BRIAN PATTEN. Hair Today, No Her Tomorrow




















ÜKS KARV

„Käisin üleval,” ütles ta.
„Kas tõesti?” ütlesin mina.
„Leidsin karva,” ütles ta.
„Karva?” ütlesin mina.
„Voodist,” ütles ta.
„Juuksekarva?” ütlesin mina.
„See ei ole minu oma,” ütles ta.
„Musta karva?” ütlesin mina.
„Musta jah,” ütles ta.
„Kohe seletan,” ütlesin mina.
„Siga,” ütles ta.
„Mitte päris,” ütlesin mina.
„Ma lähen nüüd,” ütles ta.
„Palun ära,” ütlesin mina.
„Ma vihkan sind,” ütles ta.
„Tõesti või?” ütlesin mina.
„Muidugi,” ütles ta.
„Aga miks?” ütlesin mina.
„Must karv, taipad?” ütles ta.
„Sellest on küll kahju,” ütlesin mina.
„Eks räägime tõtt,” ütles ta.
„Kas pean üles tunnistama?” ütlesin mina.
„Eks mina ka,” ütles ta.
„Mis sina ka?” ütlesin mina.
„Kellegi teisega,” ütles ta.
„Oh jumal,” ütlesin mina.
„Vot nii!” ütles ta.
„Nojah siis,” ütlesin mina.
„Arva kellega?” ütles ta.
„Ära ütle,” ütlesin mina.
„Ütlen küll,” ütles ta.
„Sinu sõbraga,” ütles ta.
„Kurat küll,” ütlesin mina.
„Ja tema sõbraga,” ütles ta.
„Temaga ka?” ütlesin mina.
„Ja kõigi teistega,” ütles ta.
„Issand jumal,” ütlesin mina.

„Mis see siis on?” ütles ta.
„Misasi?” ütlesin mina.
„See hääl?” ütles ta.
„Üleval?” ütlesin mina.
„Jah,” ütles ta.
„Uus kass,” ütlesin mina.
„Kass?” ütles ta.
„Must kass,” ütlesin mina.
„Must?” ütles ta.
„Pikakarvaline,” ütlesin mina.
„Oo ei,” ütles ta.
„Oo jaa,” ütlesin mina.
„Kurat küll!” ütles ta.
„Head aega,” ütlesin mina.

„Ma valetasin,” ütles ta.
„Valetasid?” ütlesin mina.
„Loomulikult,” ütles ta.
„Minu sõbra kohta?” ütlesin mina.
„J-jah,” ütles ta.
„Aga need teised?” ütlesin mina.
„Ohh,” ütles ta.
„Imelik lugu,” ütlesin mina.
„Annad andeks?” ütles ta.
„Loomulikult,” ütlesin mina.
„Jään?” ütles ta.
„Palun ei,” ütlesin mina.
„Aga miks?” ütles ta.
„Ma valetasin,” ütlesin mina.
„Mis sa valetasid?” ütles ta.
„Tead, see uus kass,” ütlesin mina.
„See kass on valge,” ütlesin ma.

Selected poems, 2007

24.7.10

CHARLES BUKOWSKI. A Love Poem




















ARMASTUSLUULETUS

kõik naised
kõik nende suudlused
kuidas nad kõik omamoodi armastavad ja
räägivad ja vajavad.

nende kõrvad neil kõigil on
kõrvad ja
kõrid ja kleidid
ja kingad ja endised
abikaasad.

enamasti
on naised väga
soojad nad meenutavad mulle
röstsaia võiga kus või
on saia sisse
sulanud.

nende silmis on üks
pilk: neid on
petetud neid on
lolliks tehtud. ma päriselt ei teagi mida
nende heaks
teha.

olen
keskmine kokk hea
kuulaja
aga ma ei õppinud kunagi
tantsima – mul oli siis suuremate
asjadega tegemist.

aga olen nautinud nende erinevaid
voodeid
sigarettide suitsetamist
lagede
vahtimist. ma polnud õel ega
ebaõiglane. ainult
üks õpilane.

ma tean et neil kõigil on need
jalad ja paljajalu astuvad nad üle põranda
pimedas vaatan nende arglikke
tagumikke. ma tean et ma meeldin neile, mõni isegi
armastab mind
aga mina armastan väga
väheseid.

mõned annavad mulle apelsine ja vitamiinitablette
teised räägivad vaikse häälega
oma lapsepõlvest ja isadest ja
maastikest; mõned on peaaegu
hullud aga ükski neist pole
tähendusetu; mõned armastavad
hästi, teised mitte nii
hästi; need kes on seksis parimad pole alati
parimad muudes
asjades; kõigil on omad piirid nagu ka minul
on piirid ja me tabame
teineteist
kiiresti.

kõik naised kõik
naised kõik
magamistoad
tekid
fotod
kardinad, see on
nagu kirik ainult et
mõnikord on siin ka
naeru.

need kõrvad need
käed need
küünarnukid nende silmade
pilgud, õrnus ja
tahtmine mind on
hoitud ma olen
hoidnud.

War all the time, 1984

21.7.10

OCTAVIO PAZ. Golden Lotuses





















GOLDEN LOTUSES

Sassis aiad,
mõisa mõõtu maja.
Palju tühje tube,
palju tundmatute kuulsuste
pilte.
Seintel ja närtsinud siidil
mussooni tuulekeeriste
tumelillad sõrmejäljed.
Luksus ja tolm. Leitsak, leitsak.
Selles majas elab heledapäine naine.
Selles naises elab tuul.

Ladera este, 1969

18.7.10

TOR OBRESTAD. Klokka er 23.30















KELL 23.30

Pääsukesed selles vaikses õhtus
Pääsukesed selles troopilises öös
Pääsukesed vastu seda öötühja taevast
üle mere. Putukad ümber maja
kus me elame. Ei midagi muud

Mimosa Myosotis Rosmarin, 1994

14.7.10

MAGLI ELSTER. Kastanjen













KASTAN

Olen üks poolik kastanikoor
roheline, pehmete okastega.
Kannan üksi seda pruuni kastanit
heledat ja sooja, valgete varjudega
unenägu ja mängu, ümarat rõõmu.
Nüüd olen ma üksi ja see poolik koor
on minu pruunis hobuseheledas unenäos nii alasti –
tule ja heida üle selle pooliku rohelise koore
ise ka pooleldi roheline, tugevate pehmete okastega.
Koos peidame ära rõõmu, ümara ja sooja –
ja keegi ei näe muud kui tervet kastanit
terve koorega, võluvat nagu
see roheline maailm ümberringi,
ümaram kui maailm, üksikum kui tähed.

Med hilsen fra natten, 1953

12.7.10

SUJATA BHATT. Two Monkeys





















KAKS AHVI

„Vägev, kui pääsed
krokodilli käest
terve maksaga,”

ütleb üks ahv teisele,
kui nad kassilt varastatud
chapati’sid söövad.

„Põgene, ikka põgene!
Selles on kogu mu elu mõte.
Teisiti oleks igav.”

„Miks teha kõike ahvi moodi?”
räägib teine ahv.
„Äkki õpiks midagi muud?”

Pure Lizard, 2008

9.7.10

CARLOS LÓPEZ DEGREGORI. El grandes letras de oro












SUURTE KULLAST TÄHTEDEGA

Sina, kel on veel alles veri ja hääl, jutusta mulle üks lugu, mille ma olen ära teeninud. Kirjuta see suurte kullast tähtedega. Kui ma tol õhtul koju läksin, seisis tühjal tänaval, mida vaevu valgustasid roosad lambid ja nende peegeldused porilompides, üks naine. Ma pole kunagi suutnud teda õieti meenutada. Ta nägu ja kleit muutuvad mu mälus, alles jääb ainult tema jäine kael. Ja ma ei tea, miks ma seda tegin. Me kõik elame vist ühe sära poole, ja kui lõpuks selle otsa komistame, läheme hulluks. Nii juhtus ka minuga. Hommikul ärkasin katki kratsitud näoga, kuldkett käte vahel, nagu oleks see sinna kinni õmmeldud.

Ma ei pea ennast tavaliseks vargaks. Olen kullaotsija. Kaevur, kes ei lahku enam maa ihust ja eelistab kaevata oma tunneleid tänavate üksilduses. See pole lihtne. Olen ära lõiganud kõrvu, küljest kiskunud sõrmi, selleks et kätte saada mõni imelik sõrmus, olen murdnud kaelu, välja tõmmanud säravaid hambaid. Andke andeks, mu kallid ohvrid, ja lohutage end, kui tahate, sest kogu selle aja jooksul pole ma suutnud kalestuda.

Ma ei müü kunagi kulda, mida kogun. Mul on sadu sõrmuseid, kaelakeid, käevõrusid, lokilaekaid; õie, spiraali, huule, silma, putuka kujulisi medaljone. Kuld on valu mu külje sees, mida saan vaigistada ainult seda käes hoides. Kuld on mu õhk, mu üksildane tants ja mu kuldaeg, mis igal öösel tagasi tuleb.

Mõnikord mõtlen ma oma aarde saatusele. Ma arvan, et kui mul lõpuks on piisavalt kulda, teen puhtast säravast kullast iseenda kuju, sõidan paadiga merele ja viskan selle vette.

Mis siis, et keegi ei näegi.

Mulle piisab teadmisest, et seal sügaval, vete armastatuna, püsib see igavesti.

Aquí descansa nadie, 1998

7.7.10

MICHAEL KRÜGER. Marx redet




















KÕNELEB MARX

Vahel, kui ilm Läänes selgemaks läheb,
vaatan ma sädelevaid rahavooge,
mis valguvad vahutades üle kallaste
ja ujutavad üle veel põuase maa.
Mulle teeb nalja see loba diktatuur,
mida ühiskonnateooria pähe
välja pakutakse, kui alt tulevaid uudiseid
ikka uskuda võib. Minu käsi käib hästi.
Vahel näen Jumalat. Ta paistab kosunud.
Arutame metafüüsilisi küsimusi, muidugi naljaga
pooleks, üllatavalt asjatundlikena dialektikas.
Viimati küsis ta minult mu Kogutud Teoste
väljaannet, väites, et ta ei olevat
seda mitte kusagilt leidnud.
Mitte et hakkaksin sellesse uskuma, ütles ta,
aga ega see kahju ka ei tee.
Andsin talle autorieksemplari, viimase
sinisest väljaandest, koos kommentaaridega.
Muide, ta on palju haritum kui ma arvasin,
teoloogiast täiesti tüdinenud, viskab liiva
dekonstruktsiooni masinavärki, psühhoanalüüs
on tema meelest täielik jama, ta ei võta
seda suu sissegi. Tal on üllatavaid eelarvamusi.
Näiteks Nietzschele annab ta andeks isegi
kõige totramad laused, see-eest aga Hegelit
ei kannata silma otsaski. Omaenda projektist
ta ei räägi, on liiga häbelik. Palun,
ütles ta hiljuti, olles pika pilguga Maa
peale vaadanud, palun olge valmis.

Wettervorhersage, 1998

5.7.10

JAUME SUBIRANA. Pescador i fill amb salabre





















KAHVAGA KALAL

Varahommikul kahlan üksinda
jões. Keegi ei saada mind, keegi ei oota,
lakkamatu vool kannab mind
ühe teise jõe poole, ühe teise päeva poole, sama
kalalõhna poole riidetükis: „Võta!”
Needsamad käed, pisikesed, haaravad
kõvasti musta kahva käepidemest.
Kuulen spinningurulli tagasikerimist,
kummardun kannatlikult vee kohale
lamedal kivil, ümberringi puud,
varajane õhtu, vaikus, sääsed,
ma näen kuidas jõest tõuseb minu
isa lai selg, kerib tagasi spinningut,
sirutab käe aeglaselt välja
ja heidab, kerib taas tagasi,
müts peas, suured rohelised kummikud jalas,
need samad kummikud millega ma ettevaatlikult
kõnnin mööda jõepõhja, kivisid,
aastate libedat muda,
siis pööran tagasi, tõmban lõhe välja,
ta peksleb järeleandmatult, ma liigun
ülesvoolu, sikutades konksu,
kuni jõuan lameda kivini, isa,
kus ma ootan sind kahv käes.





Jaume Subirana luuletus katalaani keeles

Rapala, 2007

4.7.10

RITA DOVE. Parsley






















PETERSELL


1. Suhkruroopõllud


Papagoi jäljendab kevadet
lossis, suled peterselli-rohelised.
Soost ilmub suhkruroog meid

kummitama, ja me lõikame ta maha. El General
otsib sõna; tema ongi kogu maailm
mis on. Nagu papagoi, kes jäljendab kevadet,

lamame karjudes maas, kui vihm meid kolgib
ja tõuseme rohelistena. Me ei oska öelda R –
soost, ilmub suhkruroog

ja siis see mägi, mida sosinal kutsume Katalina
Lapsed teritavad hambaid nooleotsteks.
On üks papagoi, kes jäljendab kevadet.

El General on leidnud oma sõna: perejil.
Kes seda ütleb, jääb ellu. Ta naerab, hambad säravad
soost. Ilmub suhkruroog

meie unenägudesse, tuulest piitsutatud ja tilkuv.
Ja meie lamame maas. Iga veretilga kohta
on üks papagoi, kes jäljendab kevadet.
Soost ilmub suhkruroog.


2. Loss


Sõna, mille kindral valis, on petersell.
On sügis, mõtted pöörduvad
armastusele ja surmale; kindral mõtleb
oma emast, kuidas ema sügisel suri
ja kuidas ta istutas hauale pillirookepi,
mis õitses iga kevad, kasvatades aeglaselt
neljalisi õiekorve. Kindral
tõmbab saapad jalga, trambib
ema lossituppa, sinna kus
pole kardinaid, sinna kus on messingrõngaga
papagoi. Sammudes mõtleb ta:
Keda ma täna saaks tappa. Ja hetkeks
on väikene karjetesõlm
vaiki. Papagoi, kes pandi

elevandiluust puuri ja toodi siia kaugelt
Austraaliast, on häbelik nagu lesk, harjutades
kevadet. Sellest ajast saati, kui tema ema
ühel hommikul küpsetas hingedepäevaks
pealuu-kujulisi maiustusi
ja kukkus kokku, on kindral
maiustusi vihanud. Ta laseb papagoile
saiakesi üles tuua; need saabuvad

pitsilinikul, tuhksuhkruga ülepuistatud.
Sõlm tema kõris hakkab tukslema;
ta näeb oma saapaid esimesel lahingupäeval,
poriseid ja kuselaigulisi, näeb
kuidas üllatunud sõdur langeb tema jalge ette –
ja kui tobe ta välja nägi! – suurtükitule
saatel. Kes oleks arvanud, et see laulab,
ütles sõdur ja suri. Nüüd aga

näeb kindral suhkruroopõlde,
vihmast piitsutatud ja tilkuvaid.
Ta näeb oma ema naeratust, hambad
teritatud nooleotsteks. Ta kuuleb
haiitilasi laulmas ilma R-ita,
viibutades suuri matšeetesid
Katalina, laulavad nad, Katalina,

mi madle, mi amol en muelte. Jumal teab,
tema ema polnud rumal naine; tema
oskas R-i põristada nagu kuninganna. Isegi
papagoi oskab R-i põristada! Lagedas toas
kaarduvad värvilised suled roheluse
paroodiaks, kui viimasedki kahvatud pudemed
kaovad mustendava keele alla. Keegi

hüüab tema nime, häälel
mis kõlab tema ema moodi, ehmunud pisar
tilgub parema jala saapaninale.
Mu ema, mu armastus surmas.
Kindral mäletab tillukesi rohelisi oksakesi,
mida tema küla mehed poja sünni auks
oma keepidel kandsid. Seekord
käseb ta tappa palju inimesi

üheainsa ilusa sõna pärast.


"Petersell" on Rita Dove'i üks tuntumaid luuletusi ning on interpretatsioon sellest, mis toimub Dominikaani diktaatori Trujillo peas enne 20 000 haiitilase massimõrva 1937 oktoobris. Haiiti oli ülerahvastatud, samal ajal kui Dominikaani Vabariigis oli haritavat maad rohkem. Seepärast elasid paljud haiitilased teisel pool piiri. Trujillo nägi selles riigipiirile ohtu ja viis läbi etnilise puhastuse. Inimesi tapeti selle järgi, kas nad oskasid öelda "perejil", petersell, sest haiitilased, kes rääkisid prantsuse kreoolkeelt, ei suutnud hääldada – erinevalt hispaaniakeelsetest dominikaanlastest – r-i.


Rita Dove youtube'is lugemas "Peterselli"


Museum, 1983

3.7.10

WALLACE STEVENS. A Rabbit as King of the Ghosts





















JÄNES TONTIDE KUNINGANA

Raske on mõtelda päeva lõpul,
Kui kujutu vari katab päikese kinni
Ja miskit ei jää alles peale valguse su kasukal –

Terve päeva see kass pillas piima maha,
Paks kass, punane keel, roheline meel, valge piim
Ja august on kõige rahulikum kuu.

Olla, rohu sees, kõige rahulikumal ajal,
Ilma selle kassi monumendita,
Kass unustatud kuu peale;

Ja tunda, et valgus on jänesevalgus,
Kus kõik on mõeldud just sinu jaoks
Ja midagi ei pea seletama;

Siis pole millestki mõtelda. See tuleb iseenesest;
Ja ida tungib läände ja lääs tungib alla,
Sest pole midagi. Rohi on täis

Ja täis sind ennast. Puud ümberringi on sinu jaoks,
Kogu öö avarus on sinu jaoks,
Üks ise, mis puudutab kõiki ääri,

Sinust saab ise, mis täidab kõik öö neli nurka.
Punane kass poeb peitu kasukavalgusse
Ja sina oled kõrgesti küürus, ülespoole küürus,

Küürus järjest kõrgemale ja kõrgemale, must nagu kivi –
Istud, pea ruumis nagu puust lõigatud kuju
Ja pisike roheline kass on mardikas rohus.

Parts of a World, 1942.

2.7.10

BRIAN PATTEN. Albatross Ramble



















JÕLKUV ALBATROSS

Hommikul ärgates avastasin, et mind jõllitab üks albatross.
Naljakas, eile õhtul teda veel polnud.
Eile õhtul olin üksi.

Albatross istus voodisse.
Linad said üleni märjaks.

Elan rannikust miilide kaugusel.
Ei kutsunud endale ühtki hullu madrust külla.
Ei näinud ookeanidest und.

Lind uurib mind hoolega.
Mina uurin teda vastu.
Erilise põhjuseta arvan ma,
et võib-olla me väärime teineteist.

Väljas on päikesepaisteline ilm, lausa kevad.
Taevas on selge, elus.

Mulle meenub, et pean ühe inimesega kohtuma,
kes on selge, kellega koos olen rahulik,
kes laseb kõigel särada.

Enne väljaminekut, mantlit selga pannes
käib peast läbi mõte, et võib-olla siiski
ei vääri ma seda lindu.

Albatrossid tekitavad probleeme.
Nendega pole suurt peale hakata.
Neid ei saa loomaaeda ära anda.
Talitajatel on juba küllalt albatrosse.

Kellegil pole suurt himu teda minult ära võtta.
Mõtlen, et võib-olla sattus see lind valesse majja.
Võib-olla tahtis ta minna mu naabrite juurde.
Võib-olla elab mu kõrval mõni madrus.
Võib-olla kuulub ta mehele ülakorrusel.
Võib-olla kuulub ta tüdrukutele keldrikorrusel.
Kellegi oma peab ta ju olema.

Torman koridori ja hüüan:
„Kelle oma see albatross on? Kas keegi on ta ära kaotand?
Minu toas on üks albatross!”

Kohtan vaid piinlikku vaikust.

Tean, et mees ülakorrusel pole õnnelik.
Tean, et tüdrukud keldrikorrusel uitavad keset mööblit.
Võib-olla üritasid nad temast lahti saada
ja ei tunnista enam omaks.
Võib-olla on nad mulle albatrossi pähe määrinud.

Ma ei taha endale albatrossi; ma ei taha seda lindu.
Pean ühe inimesega kohtuma,
kes on kannatlik, heatahtlik ja terve,
kellel on soojad käed, kelle naeratuse peale
kõik hakkavad puterdama ning ütlevad jah.
Ma ei tahaks, et mu sõber albatrossiga kohtuks.

Albatross sööks need naeratused ära,
sõbra kannatus katkeks
ja lind nokiks tema käsi
kuni nad muutuvad puruvanaks ja hapuks.

Kuigi olen seadnud albatrossilõkse,
kuigi olen teda liimiga pritsinud,
kuigi olen söötnud talle kõikvõimalikke mürke,
elab ta visalt edasi,
see kummaliste varjudega lind,
kes kõige üle heidab oma pimedust.

Kui läheksin kodunt välja, tuleks ta minuga kaasa.
Ta potsataks bussis mu kõrvale
ja põrnitseks kaassõitjaid.
Kui läheksin parki, kiusaks ta muudkui parte
ja kollitaks sõudepaatides paarikesi,
ütleks puudele, et talv on käes.
Politseinikud patsutaksid teda õrnalt, aga küsiksid minult:
„Kas teil albatrossiluba on?”

Morn lind, hukatuslik lind,
ma ei saa midagi parata.
Otsisin tundide kaupa,
aga albatrossitõrje numbrit telefoniraamatus pole.

Võib-olla jääb ta minuga terveks suveks,
võib-olla polegi tal plaanis ära minna.
Kui ta siia jääb, hakkab ta mind painama,
olen kogu aeg võõra linnuga koos.

Juba koputabki sõber uksele,
natuke kannatamatult, kulm kortsus,
ta on pisut kurb ja vihane.

Istun siis ukse taga ja teen albatrossi häält.
Kohutav kisa.
Panen suu lukuaugu juurde ja huilgan nagu albatross.
Siis saab sõber teada,
et mu toas on albatross.
Siis tunneb ta mulle kaasa
ja läheb minema, teades, et ma ei ei saa ust lahti teha.

Ootan siinsamas; võib-olla sähvatab mõni mõte.
On kevad ja muidu on kõik hästi.
Täna hommikul ärkasin üles, albatross toas.
Ja kuniks ta siin on, ei saa ma midagi teha.


Selected Poems, 2007

1.7.10

PABLO NERUDA. Tu risa




















SINU NAER

Võta minult leib, kui soovid,
võta minult õhk, aga
ära võta minult oma naeru.

Ära võta minult seda roosi,
seda koore alt ilmuvat piiki,
seda vett, mis äkitselt
vallandub sinu rõõmus,
sinus sündinud hõbeda
ootamatut voogu.

Mu heitlus on raske ja ma naasen
väsinud silmadega,
olles mõnikord näinud
igipõlist maad,
aga kui su naer mu juurde tuleb,
tõuseb see üles taevasse mind otsides
ja avab mulle kõik
elu uksed.

Mu armas, kõige pimedamal
tunnil koorub su naer
lahti, ja kui sa järsku
näed mu verd määrimas
tänavakivisid,
siis naera, sest sinu naer
on minu käte jaoks
nagu haljas mõõk.

Kerkigu sügisel
mererannas sinu naeru
vahutav lainemurd,
ja kevadel, armas,
ihaldan sinu naeru nagu
oodatud lille,
sinist lille, minu
kodumaa helisevat roosi.

Naera öö üle,
päeva üle, kuu üle,
naera saare
käänuliste tänavate üle,
naera selle kohmaka
poisi üle, kes sind armastab,
aga kui teen silmad lahti
ja panen jälle kinni,
kui mu sammud lähevad,
kui mu sammud tulevad,
keela minu jaoks leib, õhk,
valgus, kevad,
aga ära keela oma naeru,
sest siis ma sureksin.

Pablo Neruda tundus mulle kõige sobivam autor, kellega seda luuletõlke blogi alustada. Kuna ajakirjades on raske luuletõlkeid avaldada ja Ninniku ilmub umbes kord aastas, siis siin hakkab aeg-ajalt ilmuma tõlkeluulet.
Pablo Nerudast veel niipalju, et äsja ilmus eesti keeles tema luulekogu, "Kapteni laulud" (Los versos del Capitán), kust see luuletus ka pärit on.